Jälle midagi Kässule

Märtsikuu märksõnad olid järgmised:

- märgatavalt roheline 

- mälestustest tulvil
- mänguline lahendus 
- mässame kangaga 
- määratult mahukas

Kuna märts oli päris tegus kuu - oli sünnipäevi ja tantsulaager ja tantsupeo ülevaatus ka takka otsa, mis kokku kõik nädalavahetused enda alla haarasid - siis selge oli see, et midagi määratult mahukat ma teha ei jõua. Ma korra juba kartsin, et mälestustest tulvil kangaga mässamine viib mind lõpuks kusagile õmblemise valdkonda, aga õnneks tuli mul teine idee, niiet õmblemisega ma uuesti tutvust ei teinud.

Veidi aega tagasi juhtus selline asi, et oma pesukorda oodanud voodilina vannitoa niisketes tingimustes pisut hallitama läks. Välja ma hallitust ei saanud, aga ära ei olnud ma seda lina ka veel visanud. Siis tuli mul hea mõte - lõikan hallitanud koha välja ja ülejäänud lina ribadeks, millest saab midagi nt heegeldada. Mõeldud-tehtud. 

Nii ma siis asusin selle kangaga mässama ja seda ribadeks lõikama. See lõikamine, mis võttis mul terve pikk õhtu aega, oli omamoodi mälestustest tulvil, kuna viis mind mõttes tagasi jälle sinna tekstiiliringi aegadesse, kus me kaltsuvaiba kudumiseks samuti kangadi ribadeks lõikasime. Ma mäletan, et see oli kõige tüütum tegevus vaiba kudumise juures, sest see lõikamine kestis ja kestis, me istusime seal tunde ja tunde, rääkisime lolli juttu ja kangas aina voolas kääride vahelt läbi.

Õnneks siis seekord läks lõikamisele ainult üks õhtu. Saadud kangaribadest otsustasin ma heegeldada Kässule pikutamisaluse. Tal on garderoobis üks riiul, kus talle väga meeldib pikutada, kus ta on riiete vahel pimedas peidus, aga kuna seal midagi muud ei olnud, siis ma mõtlesin, et teen talle sinna pehmema küljealuse. Ja nii ma siis heegeldasin suure heegelnõelaga vanast linast saadud kangaribadest kassile pesa. Kaunistuseks ja natuke viimistletuma tulemuse saamiseks lisasin märgatavalt rohelise ääre ka. Selline see siis tuli:

Mu algne idee oli pildistada lihtsalt seda pikutamismatti, aga niipea kui ma selle lauale laotasin, tuli Kässu ka. Järelikult talle meeldib! :)

Boonusena heegeldasin mängulise lahendusena Kässule ka hiire. Ta väga armastab neid väikseid hiirekesi, aga tal on kalduvus neid igale poole diivanite jms alla ära kaotada. Seega pole hiirekesi kunagi liiga palju. Antud hiire toppisin ma mõnusalt krõbisevaid kommipabereid täis, et oleks veel huvitavam. Ja oligi - umbes viie minuti pärast, kui ma selle mänguasja olin Kässule andnud, pidin ma seda juba kapi alt taga otsima :P

Kässu vaibake

Veebruaris olid Isetegija aastaprojekti märksõnad järgnevad:

- Vapustavalt villane
- Vahutavalt pitsiline
- Võidukalt sportlik
- Võrratult sinine
- Veiniselt vindine

Kuna ükski mu pooleliolevatest töödest polnud ei sinine ega pitsiline ükskõik, mis küljest vaadatuna, siis tuli midagi uut välja mõelda. Täiesti juhuslikult juhtus nii, et spontaanse otsuse läbi sain ma  veebruari alguse poole endale lauakangasteljed. Kunagi ammustel aegadel olen ma suurtel telgedel isegi ühe kaltsuvaiba kudunud, aga see oli ikka väga. Pealegi piirdus minu osa sellega, et ma lõikasin riidest ribasid ja kudusin vaibaks, teljed oli üles seadnud tekstiiliringi õpetaja. Praegu ma isegi imestan, et täiesti uskumatu - ma käisin kunagi tekstiiliringis - aga ma süüdistan selles Triinut, sest tema mind sinna vedas :D

Igatahes oli sellest käimisest vähemalt nii palju kasu, et ma olin varem telgi näinud ja teadsin, kuidas need töötama peaksid. Sest noh, väiksed teljed peaks ju töötama umbes sarnaselt suurtega. Probleem oli selles, et mul polnud õrna aimugi, kuidas neid üles seada. Aga isehakkaja nagu ma olen, asusin ma hoogsalt internetist infot otsima. Muude infokillukeste kõrvalt leidsin õnneks Snowdropi blogist põhjaliku õpetuse lõime paneku kohta, mis oli mulle tõesti suureks abiks. Selle järgi ma siis pusisin need lõimelõngad sinna peale. (Tagantjärele on seda öelda lihtsam, kui seda teha oli, sest ma ikka mitu korda pidin lõimelõngu ümber tõstma, kuna midagi läks ikka ja jälle valesti. Kässu väga üritas mulle sealjuures abiks olla, aga tema panus seisnes peamiselt lõngaotste tagaajamises ja nende närimises)

Esimeseks tööks oma lauatelgedel kudusin ma Kässule vaibakese, et tal oleks soe küljealune, kui ta aknalaual pikutab. 

See minu esimene vaibakene on vapustavalt villane, kuna on kootud peamiselt maavillasest lõngast ja loomulikult ka võrratult siniste triipudega. Kuna lõime peale panek läks mul lõpuks selles mõttes ikkagi aia taha, et need pole just kõige ühtlasemalt pingul, siis see vaibake on igat pidi natuke lainetav, justkui veiniselt vindine. Ma küll kartsin, et seekord ma ei jõuagi oma veebruarikuu tööga õigeks ajaks valmis, kuna see kuu on nii lühike ka, aga minu võidukalt sportlikud lõpuponnistused kandsid vilja ja kuu viimaseks päevaks sain ka pildi arvutisse :)

Ja siin on päevakangelane ise vaipa uudistamas:

  

Tulnukad ründavad taas

Aasta algul võtsin julguse kokku ja panin ennast kirja Isetegija aastaprojekti, kus ma osalen esimest korda. Sel aastal on tegu natuke nagu üllatusprojektiga, sest iga kuu alguses antakse ette viis märksõna ja iga kuu peaks siis valmima üks töö, kus kajastuvad vähemalt kolm antud märksõnadest. Jaanuari märksõnad olid järgmised:
- jahmatavalt valge 
- jaburalt keeruline 
- jaapanipäraselt võõras 
- jooneline - triibuline 
- joonistatud mustrid

Peale veidikest mõtlemist otsustasin ma alustada oma leivanumbriga - kinnastega! Seekord siis nn "kurgimüüja kindad" talviseks autojuhtimiseks. 

Kinnaste mustris on veidike jahmatavalt valgeid joonelisi-triibulisi elemente ja jaapanipäraselt võõrad Space Invadersi tegelased, kes on muuseas välja mõeldud just nimelt Jaapanis 1978. aastal! Nad olid mul ka ühtede eelmisel aastal kootud kinnaste peal, sest nad on nii vahvad! :)

Mustrid joonistasin ka ise. Paberil on küll natuke teistsugune, kui päriselt välja tuli, sest alguses mõtlesin, et teen klapiga kindad, aga siis ma mõtlesin ümber. Ja nagu minuga ikka juhtub, siis ma käigu pealt tegin mustrit ennast ka veidi ümber. Aga idee oli hea.

Jaburalt keerulist ei olnud siin midagi.

What does the fox say?

Jõuludeks sai valmis armas rebasepoiss. Vähemalt see natuke meenutab rebast. Muster, mille järgi tegin, ütles vähemalt, et tegu on rebasega. Idee ja mustri sain Anu Raua ja Anu Kotli raamatust "Kiri kari", kus lisaks rebasele oli palju teisi vahvaid kiriloomi. Tahaks loota, et ka minu kari mõne looma võrra rikkamaks saab kunagi. Teatavasti on ideid hästi palju, aga aega vähe. Aga indlasti tahaks veel proovida ka mõnda teist looma kududa, kuna rebase tegemine oli päris vahva :)

Kudusin maavillaste lõngadega ja 2 mm varrastega. Rebasepoiss leiab kodu ilmselt minu enda kodus. Kässule tundus ta igatahes meeldivat :P

Uued kindad

Mul on uued käpikud! Maavillasest lõngast head ja soojad. Muster on...ka mingisugune. Kunagi kui Austrias käisime, siis ühel tuttaval olid sellise mustriga kindad ja ma mäletasin, et mulle hirmsasti meeldisid need. Nüüd tuhnisin vanades piltides ja oh õnne! leidsin pildi, kuhu need kindad olid peale jäänud. Ja sealt ma selle mustri maha lugesingi. Värvid on ainult teised.

Pildi peal jäid ka kuidagi imelikud, tuhmimad need värvid. Päris elus näeb ikka parem välja. Aga enam-vähem saab aimu.

Komplekti kuuluvad ka müts ja sall, aga need on praegu veel idee tasandil kuniks pakilisemad projektid on valmis saanud.

Salvrätitehnikas vaas

 Sügise saabudes on näpud taas tööle asunud. See salvrätitehnikas vaas valmis mul tegelikult juba tükk aega tagasi, aga siia kuidagi ei tahtnud jõuda (tänu ainulaadsele kombinatsioonile laiskusest, unustamisest ja kehvadest valgusoludest pildistamise jaoks).

 

Vaasi aluseks on tühi veinipudel, millelt on silt maha pestud. Sinna peale liimisin kolm kihti lillelist salvrätti, et pudeli roheline värv enam alt läbi ei kumaks. Tulemus sai selline nagu allpool näha. Ma olen päris rahul :)

 

 

Nobedad näpud asusid magistritööd kirjutama, seega läks käsitöö kevadpuhkusele. Suvel juba uue hooga! :)