Jälle midagi Kässule

Märtsikuu märksõnad olid järgmised:

- märgatavalt roheline 

- mälestustest tulvil
- mänguline lahendus 
- mässame kangaga 
- määratult mahukas

Kuna märts oli päris tegus kuu - oli sünnipäevi ja tantsulaager ja tantsupeo ülevaatus ka takka otsa, mis kokku kõik nädalavahetused enda alla haarasid - siis selge oli see, et midagi määratult mahukat ma teha ei jõua. Ma korra juba kartsin, et mälestustest tulvil kangaga mässamine viib mind lõpuks kusagile õmblemise valdkonda, aga õnneks tuli mul teine idee, niiet õmblemisega ma uuesti tutvust ei teinud.

Veidi aega tagasi juhtus selline asi, et oma pesukorda oodanud voodilina vannitoa niisketes tingimustes pisut hallitama läks. Välja ma hallitust ei saanud, aga ära ei olnud ma seda lina ka veel visanud. Siis tuli mul hea mõte - lõikan hallitanud koha välja ja ülejäänud lina ribadeks, millest saab midagi nt heegeldada. Mõeldud-tehtud. 

Nii ma siis asusin selle kangaga mässama ja seda ribadeks lõikama. See lõikamine, mis võttis mul terve pikk õhtu aega, oli omamoodi mälestustest tulvil, kuna viis mind mõttes tagasi jälle sinna tekstiiliringi aegadesse, kus me kaltsuvaiba kudumiseks samuti kangadi ribadeks lõikasime. Ma mäletan, et see oli kõige tüütum tegevus vaiba kudumise juures, sest see lõikamine kestis ja kestis, me istusime seal tunde ja tunde, rääkisime lolli juttu ja kangas aina voolas kääride vahelt läbi.

Õnneks siis seekord läks lõikamisele ainult üks õhtu. Saadud kangaribadest otsustasin ma heegeldada Kässule pikutamisaluse. Tal on garderoobis üks riiul, kus talle väga meeldib pikutada, kus ta on riiete vahel pimedas peidus, aga kuna seal midagi muud ei olnud, siis ma mõtlesin, et teen talle sinna pehmema küljealuse. Ja nii ma siis heegeldasin suure heegelnõelaga vanast linast saadud kangaribadest kassile pesa. Kaunistuseks ja natuke viimistletuma tulemuse saamiseks lisasin märgatavalt rohelise ääre ka. Selline see siis tuli:

Mu algne idee oli pildistada lihtsalt seda pikutamismatti, aga niipea kui ma selle lauale laotasin, tuli Kässu ka. Järelikult talle meeldib! :)

Boonusena heegeldasin mängulise lahendusena Kässule ka hiire. Ta väga armastab neid väikseid hiirekesi, aga tal on kalduvus neid igale poole diivanite jms alla ära kaotada. Seega pole hiirekesi kunagi liiga palju. Antud hiire toppisin ma mõnusalt krõbisevaid kommipabereid täis, et oleks veel huvitavam. Ja oligi - umbes viie minuti pärast, kui ma selle mänguasja olin Kässule andnud, pidin ma seda juba kapi alt taga otsima :P

Kässu vaibake

Veebruaris olid Isetegija aastaprojekti märksõnad järgnevad:

- Vapustavalt villane
- Vahutavalt pitsiline
- Võidukalt sportlik
- Võrratult sinine
- Veiniselt vindine

Kuna ükski mu pooleliolevatest töödest polnud ei sinine ega pitsiline ükskõik, mis küljest vaadatuna, siis tuli midagi uut välja mõelda. Täiesti juhuslikult juhtus nii, et spontaanse otsuse läbi sain ma  veebruari alguse poole endale lauakangasteljed. Kunagi ammustel aegadel olen ma suurtel telgedel isegi ühe kaltsuvaiba kudunud, aga see oli ikka väga. Pealegi piirdus minu osa sellega, et ma lõikasin riidest ribasid ja kudusin vaibaks, teljed oli üles seadnud tekstiiliringi õpetaja. Praegu ma isegi imestan, et täiesti uskumatu - ma käisin kunagi tekstiiliringis - aga ma süüdistan selles Triinut, sest tema mind sinna vedas :D

Igatahes oli sellest käimisest vähemalt nii palju kasu, et ma olin varem telgi näinud ja teadsin, kuidas need töötama peaksid. Sest noh, väiksed teljed peaks ju töötama umbes sarnaselt suurtega. Probleem oli selles, et mul polnud õrna aimugi, kuidas neid üles seada. Aga isehakkaja nagu ma olen, asusin ma hoogsalt internetist infot otsima. Muude infokillukeste kõrvalt leidsin õnneks Snowdropi blogist põhjaliku õpetuse lõime paneku kohta, mis oli mulle tõesti suureks abiks. Selle järgi ma siis pusisin need lõimelõngad sinna peale. (Tagantjärele on seda öelda lihtsam, kui seda teha oli, sest ma ikka mitu korda pidin lõimelõngu ümber tõstma, kuna midagi läks ikka ja jälle valesti. Kässu väga üritas mulle sealjuures abiks olla, aga tema panus seisnes peamiselt lõngaotste tagaajamises ja nende närimises)

Esimeseks tööks oma lauatelgedel kudusin ma Kässule vaibakese, et tal oleks soe küljealune, kui ta aknalaual pikutab. 

See minu esimene vaibakene on vapustavalt villane, kuna on kootud peamiselt maavillasest lõngast ja loomulikult ka võrratult siniste triipudega. Kuna lõime peale panek läks mul lõpuks selles mõttes ikkagi aia taha, et need pole just kõige ühtlasemalt pingul, siis see vaibake on igat pidi natuke lainetav, justkui veiniselt vindine. Ma küll kartsin, et seekord ma ei jõuagi oma veebruarikuu tööga õigeks ajaks valmis, kuna see kuu on nii lühike ka, aga minu võidukalt sportlikud lõpuponnistused kandsid vilja ja kuu viimaseks päevaks sain ka pildi arvutisse :)

Ja siin on päevakangelane ise vaipa uudistamas: