Märtsikuu märksõnad olid järgmised:
- märgatavalt roheline
- mälestustest tulvil- mänguline lahendus
- mässame kangaga
- määratult mahukas
Kuna märts oli päris tegus kuu - oli sünnipäevi ja tantsulaager ja tantsupeo ülevaatus ka takka otsa, mis kokku kõik nädalavahetused enda alla haarasid - siis selge oli see, et midagi määratult mahukat ma teha ei jõua. Ma korra juba kartsin, et mälestustest tulvil kangaga mässamine viib mind lõpuks kusagile õmblemise valdkonda, aga õnneks tuli mul teine idee, niiet õmblemisega ma uuesti tutvust ei teinud.
Veidi aega tagasi juhtus selline asi, et oma pesukorda oodanud voodilina vannitoa niisketes tingimustes pisut hallitama läks. Välja ma hallitust ei saanud, aga ära ei olnud ma seda lina ka veel visanud. Siis tuli mul hea mõte - lõikan hallitanud koha välja ja ülejäänud lina ribadeks, millest saab midagi nt heegeldada. Mõeldud-tehtud.
Nii ma siis asusin selle kangaga mässama ja seda ribadeks lõikama. See lõikamine, mis võttis mul terve pikk õhtu aega, oli omamoodi mälestustest tulvil, kuna viis mind mõttes tagasi jälle sinna tekstiiliringi aegadesse, kus me kaltsuvaiba kudumiseks samuti kangadi ribadeks lõikasime. Ma mäletan, et see oli kõige tüütum tegevus vaiba kudumise juures, sest see lõikamine kestis ja kestis, me istusime seal tunde ja tunde, rääkisime lolli juttu ja kangas aina voolas kääride vahelt läbi.
Õnneks siis seekord läks lõikamisele ainult üks õhtu. Saadud kangaribadest otsustasin ma heegeldada Kässule pikutamisaluse. Tal on garderoobis üks riiul, kus talle väga meeldib pikutada, kus ta on riiete vahel pimedas peidus, aga kuna seal midagi muud ei olnud, siis ma mõtlesin, et teen talle sinna pehmema küljealuse. Ja nii ma siis heegeldasin suure heegelnõelaga vanast linast saadud kangaribadest kassile pesa. Kaunistuseks ja natuke viimistletuma tulemuse saamiseks lisasin märgatavalt rohelise ääre ka. Selline see siis tuli:
Mu algne idee oli pildistada lihtsalt seda pikutamismatti, aga niipea kui ma selle lauale laotasin, tuli Kässu ka. Järelikult talle meeldib! :)
Boonusena heegeldasin mängulise lahendusena Kässule ka hiire. Ta väga armastab neid väikseid hiirekesi, aga tal on kalduvus neid igale poole diivanite jms alla ära kaotada. Seega pole hiirekesi kunagi liiga palju. Antud hiire toppisin ma mõnusalt krõbisevaid kommipabereid täis, et oleks veel huvitavam. Ja oligi - umbes viie minuti pärast, kui ma selle mänguasja olin Kässule andnud, pidin ma seda juba kapi alt taga otsima :P
