Sügisesed toimetused

Ühel õhtul tegime Ardoga ise müslit. Kõigepealt sulatasime potis käntsaka võid ja siis lisasime sinna täistera kaerahelbeid umbes pool potitäit. Segasime segamini. Siis viskasime sisse kuivatatud banaane, mandlilaaste, seesamiseemneid, india pähkleid, kuivatatud puuvilju (kirsse ja ananasse ja papaiasid). Lõpuks kallasime peale mõnusat vedelat mett ja saime ühe hea möksi.

Siis läks toores müsli ahju röstima ja oli umbes 160 kraadi juures (meil on gaasiahi ja temperatuurid ongi seal sellised umbkaudsed) ligikaudu 15 minutit. Kui aeg täis ja müsli oli läinud juba natuke kuldseks, keerasime ahju kinni, aga jätsime müsli veel ahju järelküpsema. Paari tunni möödudes oli meie müsli täielikult jahtunud. Nautisime maitsestamata jogurtiga. Ülihea oli, soovitan soojalt ;)

Valmis müsli

Mmmmmm.....

Üks teine päev käisin Säreveres. Veidi enne, augustis, oli juhtunud nii, et minu omandusse oli sattunud kolm suurt kotitäit lõnga. Häda oli aga selles, et lõngad olid tükk aega seisnud, osa neist olid koid nahka pistnud ja ülejäänud lihtsalt haisesid. Selle osa, mis koide saagiks oli langenud, sai lihtsalt ära visata, teine osa tuli aga puhtaks pesta. Ja selleks, et lõnga oleks võimelik pesta, oli vaja kerad vihtideks kerida. Kõlab lihtsalt, aga teha raske. Ühtlasi leiab siit vastuse, kuidas ma veetsin eelmise laupäeva - ma kerisin ja kerisin ja kerisin.,. 

 Õnneks oli mul abilisi ka ja õnneks meil oli ka kerilaud.

Kerilauda kasutasime kordamööda, kelle kord parasjagu ei olnud, kasutas toolijalgu. Tipphetkel oli kerimas neli paari käsi, isegi kõige nooremad tulid appi.

Lõngad olid enamasti maavillased, kuigi mõned olid ka sünteetilised. Kihvt oli see, et seal oli igasuguseid värve ja paljud neist väga ilusad ja kirkad. Siin on esimene ports pestud lõngu, erinevad sinise toonid:

Aga pesta ja kuivatada on veel palju-palju, siin paistab vaid osa meie tehtdu tööst, värvide järgi kottidesse jaotatud:

Kõige toredam on see, et kui kõik lõpuks pestud saab, siis tuleb hakata vihte jälle keradesse tagasi kerima, niiet on mida oodata. Oh seda rõõmu :P

Augusti lõpu aus pingutus

Augustikuu märksõnad olid:

• Aja puudutus 
• Aukudega luksus 
• Armastuse värv 
• Aus pingutus 
• Alguse asi

Aeg (või selle puudumine) puudutas mind ka sellel kuul, sest augusti lõpp oli juba käes ja mul oli mitu asja pooleli, aga ükski neist polnud sellises seisus, et oleks olnud lootust õigeks ajaks valmis jõuda. Mõtlesin juba, et ah, las olla, jääb siis see kuu esitamata, aga viimasel hetkel võtsin kokku ja tegin ausa pingutuse, et mingi asjaga valmis jõuda.

Ja siin need siis on, kaks salvrätitehnikaga kaunistatud purki. Üks leiab endale uue elu suhkrutoosina, teine kohvipurgina. Mõlemad on piisavalt kirjud, et igaüks võib leida siit oma armastuse värvi (sest et mis värvi on armastus, kes seda teab?)

Igal juhul ootan juba põnevusega septembri märksõnu. Nüüd, kui puhkus läbi ja päevad lühemaks muutuvad, on oluliselt rohkem aega ka õhtuti käsitööga tegeleda :)

Paelad

Juulikuu märksõnad olid:

• juulilikult maasikane
• juulile omaselt heinane
• juulikuiselt mereline
• juuliliselt puhkuseline
• juulis vabakäega tehtud

Juuliliselt puhkuseline aeg on täpipealt sobiv millegi uue õppimiseks. Juba tükk aega varem olin soetanud endale Lüüli Kiige raamatu "17 kirrivat paela", aga polnud jõudnud sealt ühtegi proovida. Juulis katsetasin õige mitut:

Kui olin asja rohkem käppa saanud, siis võtsin ette suurema töö ja punusin paari säärepaelu. Võtsin 24 lõnga; valisin just ilusaid ja kirevaid värve, kust ei puudu ka juulilikult maasikane punane ja juulile omaselt heinane roheline ja kirgas kollane. Vabakäega sai siis punutud labase teguviisiga säärepaelad ja tulemus sai selline:

Siiski mulle tundub, et arenemisruumi veel on, seega ma arvan, et mu säärepaelte punumise karjäär pole veel lõppenud. Paelegi neid on lahe teha :)

Sussid

Maikuu märksõnad:

- mandariini karva oranz
- moekalt mummuline
- mõnusalt muretu
- magus maasikas
- metsikult mehine

See kuu tuli käsitöö kuidagi raskelt. Esiteks ei olnud head ideed ja muid tegemisi ja muresid oli ka ja nii see asi jäigi päris viimase minuti peale. Aga lõpuks leidsin ikkagi aega ja heegeldasin ühe paari susse.

Susside ninad ja servad on mandariinikarva oranžid ja labaosa, mille kudusin värvi muutva lõngaga, juhtus tulema ühel sussil nagu moekalt mummuline, aga teisel hoopis triibuline.

Arvestades, mis ilmad meil on viimasel ajal olnud on, siis tundub, et sussid on väga ajakohased. Ongi hea, et külma ilmaga on kodus mõnusalt muretu ringi käia.

Kevadised lillepotid

Aprilli märgusõnad: 

 - ahvatlev kollane 

 - ammune unistus 

 - argine asi 

 - ajalooline muster

 - absoluutselt ümmargune 

Kui aprill kunagi ammu algas, siis oli mul kohe idee olemas, mida teha. Tumba vajas katet ja mul oli isu vanaema ruutu heegeldada. Ja lõngajääke on kah juba paljuvõitu kogunenud. Nii ma siis heegeldasin ja üks külg sai peaaegu valmis ka. Aga siis juhtus see, et ma kuidagi sattusin jälle salvrätitehnika lainele ja heegeldamise tuju läks ära nagu naksti ja ainuke asi, mida ma teha tahtsin, oli asjadele salvrätikuid peale kleepida. No ja siis seda ma tegingi ja heegeldamiseni tagasi ei jõudnudki. 

Miks ma salvrätitehnika juurde naasin, oli see, et ma tahtsin seda kasutada ühe kingituse tegemiseks. Aga kuna see sünnipäev pole veel ära olnud, siis siin ja praegu ma tulemusi demonstreerida veel ei saa, võib-olla kunagi hiljem. Lisaks kingitusele langesid mu kleepivate käte ohvriks üsna argised asjad - kaks absoluutselt ümmargust lillepotti. Alguses oli üks lihtsalt sinine ja teine lihtsalt valge nagu allolevalt pildilt näha.

Valge poti ma lihtsalt katsin salvrätikutega, aga sinise peal katsetasin oma ammust unistust - krakleed. Peale paari katsetust tuli päris kenasti juba välja ka. Kleepisin paar lillekest jah peale ja sellised nad nüüd siis on. 

Meil laboris jääb igapäevase tegevuse juures päris palju pipetiotsikute karbikesi järele. Ühel päeval proovisin ka ühte sellist kaunistada. Selle puhul on tarvis tehnikat veel viimistleda, sest äärtest kippus salvrätis veel narmendama ja taga, kus hinged on, on ka natuke sasipusi see värk. Aga harjutamine teeb meistriks ja neid karpe on mul küll ja veel, et asja täiustada :P

Jälle midagi Kässule

Märtsikuu märksõnad olid järgmised:

- märgatavalt roheline 

- mälestustest tulvil
- mänguline lahendus 
- mässame kangaga 
- määratult mahukas

Kuna märts oli päris tegus kuu - oli sünnipäevi ja tantsulaager ja tantsupeo ülevaatus ka takka otsa, mis kokku kõik nädalavahetused enda alla haarasid - siis selge oli see, et midagi määratult mahukat ma teha ei jõua. Ma korra juba kartsin, et mälestustest tulvil kangaga mässamine viib mind lõpuks kusagile õmblemise valdkonda, aga õnneks tuli mul teine idee, niiet õmblemisega ma uuesti tutvust ei teinud.

Veidi aega tagasi juhtus selline asi, et oma pesukorda oodanud voodilina vannitoa niisketes tingimustes pisut hallitama läks. Välja ma hallitust ei saanud, aga ära ei olnud ma seda lina ka veel visanud. Siis tuli mul hea mõte - lõikan hallitanud koha välja ja ülejäänud lina ribadeks, millest saab midagi nt heegeldada. Mõeldud-tehtud. 

Nii ma siis asusin selle kangaga mässama ja seda ribadeks lõikama. See lõikamine, mis võttis mul terve pikk õhtu aega, oli omamoodi mälestustest tulvil, kuna viis mind mõttes tagasi jälle sinna tekstiiliringi aegadesse, kus me kaltsuvaiba kudumiseks samuti kangadi ribadeks lõikasime. Ma mäletan, et see oli kõige tüütum tegevus vaiba kudumise juures, sest see lõikamine kestis ja kestis, me istusime seal tunde ja tunde, rääkisime lolli juttu ja kangas aina voolas kääride vahelt läbi.

Õnneks siis seekord läks lõikamisele ainult üks õhtu. Saadud kangaribadest otsustasin ma heegeldada Kässule pikutamisaluse. Tal on garderoobis üks riiul, kus talle väga meeldib pikutada, kus ta on riiete vahel pimedas peidus, aga kuna seal midagi muud ei olnud, siis ma mõtlesin, et teen talle sinna pehmema küljealuse. Ja nii ma siis heegeldasin suure heegelnõelaga vanast linast saadud kangaribadest kassile pesa. Kaunistuseks ja natuke viimistletuma tulemuse saamiseks lisasin märgatavalt rohelise ääre ka. Selline see siis tuli:

Mu algne idee oli pildistada lihtsalt seda pikutamismatti, aga niipea kui ma selle lauale laotasin, tuli Kässu ka. Järelikult talle meeldib! :)

Boonusena heegeldasin mängulise lahendusena Kässule ka hiire. Ta väga armastab neid väikseid hiirekesi, aga tal on kalduvus neid igale poole diivanite jms alla ära kaotada. Seega pole hiirekesi kunagi liiga palju. Antud hiire toppisin ma mõnusalt krõbisevaid kommipabereid täis, et oleks veel huvitavam. Ja oligi - umbes viie minuti pärast, kui ma selle mänguasja olin Kässule andnud, pidin ma seda juba kapi alt taga otsima :P

Kässu vaibake

Veebruaris olid Isetegija aastaprojekti märksõnad järgnevad:

- Vapustavalt villane
- Vahutavalt pitsiline
- Võidukalt sportlik
- Võrratult sinine
- Veiniselt vindine

Kuna ükski mu pooleliolevatest töödest polnud ei sinine ega pitsiline ükskõik, mis küljest vaadatuna, siis tuli midagi uut välja mõelda. Täiesti juhuslikult juhtus nii, et spontaanse otsuse läbi sain ma  veebruari alguse poole endale lauakangasteljed. Kunagi ammustel aegadel olen ma suurtel telgedel isegi ühe kaltsuvaiba kudunud, aga see oli ikka väga. Pealegi piirdus minu osa sellega, et ma lõikasin riidest ribasid ja kudusin vaibaks, teljed oli üles seadnud tekstiiliringi õpetaja. Praegu ma isegi imestan, et täiesti uskumatu - ma käisin kunagi tekstiiliringis - aga ma süüdistan selles Triinut, sest tema mind sinna vedas :D

Igatahes oli sellest käimisest vähemalt nii palju kasu, et ma olin varem telgi näinud ja teadsin, kuidas need töötama peaksid. Sest noh, väiksed teljed peaks ju töötama umbes sarnaselt suurtega. Probleem oli selles, et mul polnud õrna aimugi, kuidas neid üles seada. Aga isehakkaja nagu ma olen, asusin ma hoogsalt internetist infot otsima. Muude infokillukeste kõrvalt leidsin õnneks Snowdropi blogist põhjaliku õpetuse lõime paneku kohta, mis oli mulle tõesti suureks abiks. Selle järgi ma siis pusisin need lõimelõngad sinna peale. (Tagantjärele on seda öelda lihtsam, kui seda teha oli, sest ma ikka mitu korda pidin lõimelõngu ümber tõstma, kuna midagi läks ikka ja jälle valesti. Kässu väga üritas mulle sealjuures abiks olla, aga tema panus seisnes peamiselt lõngaotste tagaajamises ja nende närimises)

Esimeseks tööks oma lauatelgedel kudusin ma Kässule vaibakese, et tal oleks soe küljealune, kui ta aknalaual pikutab. 

See minu esimene vaibakene on vapustavalt villane, kuna on kootud peamiselt maavillasest lõngast ja loomulikult ka võrratult siniste triipudega. Kuna lõime peale panek läks mul lõpuks selles mõttes ikkagi aia taha, et need pole just kõige ühtlasemalt pingul, siis see vaibake on igat pidi natuke lainetav, justkui veiniselt vindine. Ma küll kartsin, et seekord ma ei jõuagi oma veebruarikuu tööga õigeks ajaks valmis, kuna see kuu on nii lühike ka, aga minu võidukalt sportlikud lõpuponnistused kandsid vilja ja kuu viimaseks päevaks sain ka pildi arvutisse :)

Ja siin on päevakangelane ise vaipa uudistamas: