Lugeri tasku

 Vahepeal on mu käsitööharrastuses väike paus olnud. Mõnikord on hea pausi pidada, tulevad uued mõtted ja uus inspiratsioon ja kui isu jälle peale tuleb, saab õhinaga pihta hakata. Praegu ongi käsil üks suurem tegemine - koon vesti oma tädile. Kuigi vardad on suured ja lõng jäme, läheb sellega ometi päris aeglaselt, kuna ma ei leidnud päris sellist õiget õpetust, mida ma oleks tahtnud ja siis ma poolenisti ise leiutan seal. Ja kui mul juba natuke tehtud oli, siis mulle ikka ei meeldinud see muster ja siis ma harutasin kõik üles ja hakkasin uuesti.... Ühesõnaga, seal on veel kõvasti nokitsemist.

 

Siiski ühe asja olen vahepeal valmis ka teinud. Nimelt, jõulude paiku ostsin ma endale kingituseks uue Kindle'i e-raamatute lugeri (see on nii äge! :D). Ja kuna selle kaaned tundusid maksvat hingehinda - ilma naljata, ma nägin ühtesid kaasi, mille eest küsiti peaaegu 50 eurot ehk siis ligi pool lugeri enda hinnast - siis ma otsustasin ise midagi meisterdada.

 

Internetis surfates leidsin hea ja lihtsa õpetuse, mille järgi ma ka heegeldasin. Lõpus lihtsalt käsitsi õmblesin luku sinna otsa. Kuigi mina ja õmblusnõel üldiselt kokku ei sobi, sain ma ikka kuidagi hakkama ja siiani vähemalt püsib see lukk seal küljes.

 

Selline ta siis on. Roosa.



 

Jällegi hea pojekt, kuhu lõngajääke ära kasutada. Ma alles lõpus küll avastasin, et see tuli oluliselt roosam, kui ma alguses plaaninud olin, aga siis ma mõtlesin, et mis seal ikka. Üles ju ka ei viitsinud harutada selle pärast. Siiani pole keegi narrima hakanud.

 

Lukk on küljes ja töötab hästi

 

 

Villane vest

Novembrikuu märksõnad olid:

• no naljakas on 
• no nelinurkne on 
• no nikerdatud on 
• no nooruslik on 
• no nupuline on

Novembri jooksul said mu nobedad näpukesed valmis sooja villase vesti ühele väikesele sugulasele. Niiet no nooruslik on? On.

Ja täitsa õigeks ajaks sai valmis, sest väljas läks just külmemaks ka. Aluseks võtsin selle mustri, kust ma siis vaatasin, et kuidas kahandada käe- ja kaelaaukude jaoks, kuna ma polnud enne vesti kudnud. Või noh, põhimõtteliselt. Kunagi põhikooli ajal kudusin ka ühe, aga see oli juba nii ammu, et ei lähe enam arvesse. Eriti kuna see ei kukkunud just väga hästi välja...

Seekord läks õnneks paremini. Kuigi no naljakas on see, kuidas ma alguses ikka jamasin sellega, et mõõtu õigeks saada. Küll oli liiga suur, küll liiga väike. Paar korda ikka harutasin ülesse ja tegin uuesti, niiet no nikerdamist oli alguses küll ülemäära palju, Võiks ju arvata, et juba pisukeste kogemustega kuduja teeb algul proovilapi ja siis arvutab kohe õigesti, aga kuna minu "umbes täpselt niipalju silmuseid on vaja" süsteem pole mind enne eriti alt vedanud, siis ma läksin ka seekord sama teed. Kahjuks mitte nii edukalt. Eks järgmine kord olen targem :P

Kasutasin maavillast lõnga, sedasama, mida mul nüüd hästi palju on. Sellepärast tegin ka vesti triibuliseks, kuna täpselt sama värvitooniga lõnga poleks terve vesti jaoks jätkunud. Aga triibuline ongi toredam :)

Soktoober '14

Soktoober on ka selleks aastaks edukalt lõpetatud, tulemuseks sellised imeliselt kirevad mustrilised sokid:

Muster tuli siit ja oh imede imet - seekord tegingi täpselt õpetuse järgi. Tulid täpselt parajad.

Mulle igatahes väga meeldivad :)

Alpakavillane oktoobrikuu

Oktoobrikuu märksõnadeks olid:

• ootamatult suur
• ooperisse sobiv
• ohtlikult karvane
• omamaisest materjalist
• ostetamatu ese

Põigakem alustuseks korra tagasi suvesse. Augustikuus külastasid mu toredad sugulased üht alpakafarmi ja ostsid sealt mulle ühe toki halli alpakavillast lõnga. Sest noh, lõng oli hea ja mulle ju kududa meeldib ja nii ma selle toki endale sain. Sellele järgnes umbes kuu aega mõtisklusi, mida küll teha võiks ainult ühte tokki kasutades, sest rohkema samasuguse lõnga hankimine tundus ülemäära keeruline.

See omamaine materjal - alpakavillast lõng - oli muide ülimõnus, üks kõige imelisemaid lõngu, mis mu kätte kunagi sattunud. Parajalt kohev ja paks ja ohtlikult karvane ja pehme nagu unistus. Või nagu pikk pai. Seega otsustasin teha mütsi. Lisaks võtsin veel rohelist samuti alpakavillast lõnga, mida mul juhtus kodus olema, sest ma kartsin, et äkki muidu ei jätku.

Välja tuli triibuline müts. Tegin selle mustri järgi. Või noh, enam-vähem, kuna kõik mustrid minu käes on, Kariibi mere piraatide filmi tsiteerides, "more like guidelines than actual rules".

Lõpptulemuseks siis selline omamaisest materjalist ohtlikult karvane ostetamatu ese, millega mul talvel väga mõnus ja soe saab olema! :)

Kaardid

Tantsuhooaja alguses meisterdasin kaarte neile kaastantsijatele, kes eelmisel kevadel mingi kooli lõpetasid. Veidi kartongi ja paberit, paar kaunistust, inspireeriv tsitaat peale kirjutatud ja valmis need saidki.

 

 

Igale tublile lõpetajale oli üks kaardiga roos.

 

Kässu kiitis ka heaks, kuigi ta oleks tahtnud lilled endale nuusutamiseks ja närimiseks jätta.

Purgid purgid purgid



September on otsakorral ja on jälle viimane aeg esitleda aastaprojekti selle kuu tööd, mille märksõnad olid:

• sokkide sahinal
• sakilise servaga
• sädeluse sillerdades
• sügisvärvide säras
• sooja südamega

Erinevalt mõnest eelnevast kuust ei valminud see töö viimasel hetkel, vaid juba paar nädalat tagasi. Seekord on laiskus edasi kandunud blogipostituse tegemisse, sest pildid oli vaja arvutisse võtta ja ilusaks teha ja siis veel jutt juurde kirjutada ja...noh, teate küll. Kuni sinnamaani, et septembri viimane päev on käes ja viimane aeg end kätte võtta.

 

Salvrätitehnika hoog ei jätnud mind peale eelmist tööd üldsegi maha. Augusti lõpus tehtud purgid viisin töö juurde oma otstarvet täitma ja seal ei jäänud need mitte märkamata. Vaid mõni aeg hiljem sain kolleegi käest kotitäie purke ja tellimuse need ka ilusaks teha, mis sobis mulle imehästi, sest tuhin oli veel sees.

 

Töö käib
 

 

Täpsemalt siis sain kuus erineva suuruse ja kujuga purki. Otsustasin teha igaühe omamoodi. Alustuseks katsin kõik purgid akrüülvärviga, peamiselt heledatega, sest siis on salvräti muster paremini näha, aga ühe tegin punaseks ja teise roheliseks. Alguses mõtlesin punasele otse salvrätiku peale panna ja jättagi selliseks tuhmima mustriga purgiks, aga peale mõningaid katsetudi tuli välja, et nii ei jäänud ikkagi väga ilus. Siis muutsin taktikat ja kasutasin punase ja rohelise purgi puhul kraklee tehnikat värvides peale valge värviga ja selle tulemusega jäin ma päris rahule.

 

See tuli ilmselt minu lemmik sellest satsist

 

 

Oma salvrätihunnikus tuhnides valisin välja need, mida ma tahaksin kasutada. Rebisin siis väljavalitutest sakilise servaga tükikesi (et nad ikka omavahel paremini sobituks), kujundasin neist sobiva pildi/mustri/ ja kinnitasin need lakiga purkidele.

 

 

Purkide kaaned värvisin samuti akrüülvärvidega, mõne puhul tegin krakleed, mõne värvisin lihtsalt ühtlaseks, et "Salvest" või "Põltsamaa" välja ei paistaks. Ja siis panin kõigile paar kihti lakki kah peale.

 

 

Kõige aeganõudvam osa oligi tõenäoliselt see, et kui salvrätik oli peale pandud, siis kandsin ma selle peale veel mitu kihti lakki, et oleks viimistletum ja peaks vett ka. Kui muidu kasutasin matti salvrätitehnika lakki, siis viimase lihvi andsin läikiva lakiga, et ikka edevam oleks. Sellised need purgikesed oma sädeluse sillerdades siin seisavad:

  

Kui kõik valmis, kinkisin need sooja südamega tehtud purgid kolleegile ja tundub, et talle meeldisid väga :)

Sügisesed toimetused

Ühel õhtul tegime Ardoga ise müslit. Kõigepealt sulatasime potis käntsaka võid ja siis lisasime sinna täistera kaerahelbeid umbes pool potitäit. Segasime segamini. Siis viskasime sisse kuivatatud banaane, mandlilaaste, seesamiseemneid, india pähkleid, kuivatatud puuvilju (kirsse ja ananasse ja papaiasid). Lõpuks kallasime peale mõnusat vedelat mett ja saime ühe hea möksi.

Siis läks toores müsli ahju röstima ja oli umbes 160 kraadi juures (meil on gaasiahi ja temperatuurid ongi seal sellised umbkaudsed) ligikaudu 15 minutit. Kui aeg täis ja müsli oli läinud juba natuke kuldseks, keerasime ahju kinni, aga jätsime müsli veel ahju järelküpsema. Paari tunni möödudes oli meie müsli täielikult jahtunud. Nautisime maitsestamata jogurtiga. Ülihea oli, soovitan soojalt ;)

Valmis müsli

Mmmmmm.....

Üks teine päev käisin Säreveres. Veidi enne, augustis, oli juhtunud nii, et minu omandusse oli sattunud kolm suurt kotitäit lõnga. Häda oli aga selles, et lõngad olid tükk aega seisnud, osa neist olid koid nahka pistnud ja ülejäänud lihtsalt haisesid. Selle osa, mis koide saagiks oli langenud, sai lihtsalt ära visata, teine osa tuli aga puhtaks pesta. Ja selleks, et lõnga oleks võimelik pesta, oli vaja kerad vihtideks kerida. Kõlab lihtsalt, aga teha raske. Ühtlasi leiab siit vastuse, kuidas ma veetsin eelmise laupäeva - ma kerisin ja kerisin ja kerisin.,. 

 Õnneks oli mul abilisi ka ja õnneks meil oli ka kerilaud.

Kerilauda kasutasime kordamööda, kelle kord parasjagu ei olnud, kasutas toolijalgu. Tipphetkel oli kerimas neli paari käsi, isegi kõige nooremad tulid appi.

Lõngad olid enamasti maavillased, kuigi mõned olid ka sünteetilised. Kihvt oli see, et seal oli igasuguseid värve ja paljud neist väga ilusad ja kirkad. Siin on esimene ports pestud lõngu, erinevad sinise toonid:

Aga pesta ja kuivatada on veel palju-palju, siin paistab vaid osa meie tehtdu tööst, värvide järgi kottidesse jaotatud:

Kõige toredam on see, et kui kõik lõpuks pestud saab, siis tuleb hakata vihte jälle keradesse tagasi kerima, niiet on mida oodata. Oh seda rõõmu :P

Augusti lõpu aus pingutus

Augustikuu märksõnad olid:

• Aja puudutus 
• Aukudega luksus 
• Armastuse värv 
• Aus pingutus 
• Alguse asi

Aeg (või selle puudumine) puudutas mind ka sellel kuul, sest augusti lõpp oli juba käes ja mul oli mitu asja pooleli, aga ükski neist polnud sellises seisus, et oleks olnud lootust õigeks ajaks valmis jõuda. Mõtlesin juba, et ah, las olla, jääb siis see kuu esitamata, aga viimasel hetkel võtsin kokku ja tegin ausa pingutuse, et mingi asjaga valmis jõuda.

Ja siin need siis on, kaks salvrätitehnikaga kaunistatud purki. Üks leiab endale uue elu suhkrutoosina, teine kohvipurgina. Mõlemad on piisavalt kirjud, et igaüks võib leida siit oma armastuse värvi (sest et mis värvi on armastus, kes seda teab?)

Igal juhul ootan juba põnevusega septembri märksõnu. Nüüd, kui puhkus läbi ja päevad lühemaks muutuvad, on oluliselt rohkem aega ka õhtuti käsitööga tegeleda :)

Paelad

Juulikuu märksõnad olid:

• juulilikult maasikane
• juulile omaselt heinane
• juulikuiselt mereline
• juuliliselt puhkuseline
• juulis vabakäega tehtud

Juuliliselt puhkuseline aeg on täpipealt sobiv millegi uue õppimiseks. Juba tükk aega varem olin soetanud endale Lüüli Kiige raamatu "17 kirrivat paela", aga polnud jõudnud sealt ühtegi proovida. Juulis katsetasin õige mitut:

Kui olin asja rohkem käppa saanud, siis võtsin ette suurema töö ja punusin paari säärepaelu. Võtsin 24 lõnga; valisin just ilusaid ja kirevaid värve, kust ei puudu ka juulilikult maasikane punane ja juulile omaselt heinane roheline ja kirgas kollane. Vabakäega sai siis punutud labase teguviisiga säärepaelad ja tulemus sai selline:

Siiski mulle tundub, et arenemisruumi veel on, seega ma arvan, et mu säärepaelte punumise karjäär pole veel lõppenud. Paelegi neid on lahe teha :)

Sussid

Maikuu märksõnad:

- mandariini karva oranz
- moekalt mummuline
- mõnusalt muretu
- magus maasikas
- metsikult mehine

See kuu tuli käsitöö kuidagi raskelt. Esiteks ei olnud head ideed ja muid tegemisi ja muresid oli ka ja nii see asi jäigi päris viimase minuti peale. Aga lõpuks leidsin ikkagi aega ja heegeldasin ühe paari susse.

Susside ninad ja servad on mandariinikarva oranžid ja labaosa, mille kudusin värvi muutva lõngaga, juhtus tulema ühel sussil nagu moekalt mummuline, aga teisel hoopis triibuline.

Arvestades, mis ilmad meil on viimasel ajal olnud on, siis tundub, et sussid on väga ajakohased. Ongi hea, et külma ilmaga on kodus mõnusalt muretu ringi käia.

Kevadised lillepotid

Aprilli märgusõnad: 

 - ahvatlev kollane 

 - ammune unistus 

 - argine asi 

 - ajalooline muster

 - absoluutselt ümmargune 

Kui aprill kunagi ammu algas, siis oli mul kohe idee olemas, mida teha. Tumba vajas katet ja mul oli isu vanaema ruutu heegeldada. Ja lõngajääke on kah juba paljuvõitu kogunenud. Nii ma siis heegeldasin ja üks külg sai peaaegu valmis ka. Aga siis juhtus see, et ma kuidagi sattusin jälle salvrätitehnika lainele ja heegeldamise tuju läks ära nagu naksti ja ainuke asi, mida ma teha tahtsin, oli asjadele salvrätikuid peale kleepida. No ja siis seda ma tegingi ja heegeldamiseni tagasi ei jõudnudki. 

Miks ma salvrätitehnika juurde naasin, oli see, et ma tahtsin seda kasutada ühe kingituse tegemiseks. Aga kuna see sünnipäev pole veel ära olnud, siis siin ja praegu ma tulemusi demonstreerida veel ei saa, võib-olla kunagi hiljem. Lisaks kingitusele langesid mu kleepivate käte ohvriks üsna argised asjad - kaks absoluutselt ümmargust lillepotti. Alguses oli üks lihtsalt sinine ja teine lihtsalt valge nagu allolevalt pildilt näha.

Valge poti ma lihtsalt katsin salvrätikutega, aga sinise peal katsetasin oma ammust unistust - krakleed. Peale paari katsetust tuli päris kenasti juba välja ka. Kleepisin paar lillekest jah peale ja sellised nad nüüd siis on. 

Meil laboris jääb igapäevase tegevuse juures päris palju pipetiotsikute karbikesi järele. Ühel päeval proovisin ka ühte sellist kaunistada. Selle puhul on tarvis tehnikat veel viimistleda, sest äärtest kippus salvrätis veel narmendama ja taga, kus hinged on, on ka natuke sasipusi see värk. Aga harjutamine teeb meistriks ja neid karpe on mul küll ja veel, et asja täiustada :P

Jälle midagi Kässule

Märtsikuu märksõnad olid järgmised:

- märgatavalt roheline 

- mälestustest tulvil
- mänguline lahendus 
- mässame kangaga 
- määratult mahukas

Kuna märts oli päris tegus kuu - oli sünnipäevi ja tantsulaager ja tantsupeo ülevaatus ka takka otsa, mis kokku kõik nädalavahetused enda alla haarasid - siis selge oli see, et midagi määratult mahukat ma teha ei jõua. Ma korra juba kartsin, et mälestustest tulvil kangaga mässamine viib mind lõpuks kusagile õmblemise valdkonda, aga õnneks tuli mul teine idee, niiet õmblemisega ma uuesti tutvust ei teinud.

Veidi aega tagasi juhtus selline asi, et oma pesukorda oodanud voodilina vannitoa niisketes tingimustes pisut hallitama läks. Välja ma hallitust ei saanud, aga ära ei olnud ma seda lina ka veel visanud. Siis tuli mul hea mõte - lõikan hallitanud koha välja ja ülejäänud lina ribadeks, millest saab midagi nt heegeldada. Mõeldud-tehtud. 

Nii ma siis asusin selle kangaga mässama ja seda ribadeks lõikama. See lõikamine, mis võttis mul terve pikk õhtu aega, oli omamoodi mälestustest tulvil, kuna viis mind mõttes tagasi jälle sinna tekstiiliringi aegadesse, kus me kaltsuvaiba kudumiseks samuti kangadi ribadeks lõikasime. Ma mäletan, et see oli kõige tüütum tegevus vaiba kudumise juures, sest see lõikamine kestis ja kestis, me istusime seal tunde ja tunde, rääkisime lolli juttu ja kangas aina voolas kääride vahelt läbi.

Õnneks siis seekord läks lõikamisele ainult üks õhtu. Saadud kangaribadest otsustasin ma heegeldada Kässule pikutamisaluse. Tal on garderoobis üks riiul, kus talle väga meeldib pikutada, kus ta on riiete vahel pimedas peidus, aga kuna seal midagi muud ei olnud, siis ma mõtlesin, et teen talle sinna pehmema küljealuse. Ja nii ma siis heegeldasin suure heegelnõelaga vanast linast saadud kangaribadest kassile pesa. Kaunistuseks ja natuke viimistletuma tulemuse saamiseks lisasin märgatavalt rohelise ääre ka. Selline see siis tuli:

Mu algne idee oli pildistada lihtsalt seda pikutamismatti, aga niipea kui ma selle lauale laotasin, tuli Kässu ka. Järelikult talle meeldib! :)

Boonusena heegeldasin mängulise lahendusena Kässule ka hiire. Ta väga armastab neid väikseid hiirekesi, aga tal on kalduvus neid igale poole diivanite jms alla ära kaotada. Seega pole hiirekesi kunagi liiga palju. Antud hiire toppisin ma mõnusalt krõbisevaid kommipabereid täis, et oleks veel huvitavam. Ja oligi - umbes viie minuti pärast, kui ma selle mänguasja olin Kässule andnud, pidin ma seda juba kapi alt taga otsima :P

Kässu vaibake

Veebruaris olid Isetegija aastaprojekti märksõnad järgnevad:

- Vapustavalt villane
- Vahutavalt pitsiline
- Võidukalt sportlik
- Võrratult sinine
- Veiniselt vindine

Kuna ükski mu pooleliolevatest töödest polnud ei sinine ega pitsiline ükskõik, mis küljest vaadatuna, siis tuli midagi uut välja mõelda. Täiesti juhuslikult juhtus nii, et spontaanse otsuse läbi sain ma  veebruari alguse poole endale lauakangasteljed. Kunagi ammustel aegadel olen ma suurtel telgedel isegi ühe kaltsuvaiba kudunud, aga see oli ikka väga. Pealegi piirdus minu osa sellega, et ma lõikasin riidest ribasid ja kudusin vaibaks, teljed oli üles seadnud tekstiiliringi õpetaja. Praegu ma isegi imestan, et täiesti uskumatu - ma käisin kunagi tekstiiliringis - aga ma süüdistan selles Triinut, sest tema mind sinna vedas :D

Igatahes oli sellest käimisest vähemalt nii palju kasu, et ma olin varem telgi näinud ja teadsin, kuidas need töötama peaksid. Sest noh, väiksed teljed peaks ju töötama umbes sarnaselt suurtega. Probleem oli selles, et mul polnud õrna aimugi, kuidas neid üles seada. Aga isehakkaja nagu ma olen, asusin ma hoogsalt internetist infot otsima. Muude infokillukeste kõrvalt leidsin õnneks Snowdropi blogist põhjaliku õpetuse lõime paneku kohta, mis oli mulle tõesti suureks abiks. Selle järgi ma siis pusisin need lõimelõngad sinna peale. (Tagantjärele on seda öelda lihtsam, kui seda teha oli, sest ma ikka mitu korda pidin lõimelõngu ümber tõstma, kuna midagi läks ikka ja jälle valesti. Kässu väga üritas mulle sealjuures abiks olla, aga tema panus seisnes peamiselt lõngaotste tagaajamises ja nende närimises)

Esimeseks tööks oma lauatelgedel kudusin ma Kässule vaibakese, et tal oleks soe küljealune, kui ta aknalaual pikutab. 

See minu esimene vaibakene on vapustavalt villane, kuna on kootud peamiselt maavillasest lõngast ja loomulikult ka võrratult siniste triipudega. Kuna lõime peale panek läks mul lõpuks selles mõttes ikkagi aia taha, et need pole just kõige ühtlasemalt pingul, siis see vaibake on igat pidi natuke lainetav, justkui veiniselt vindine. Ma küll kartsin, et seekord ma ei jõuagi oma veebruarikuu tööga õigeks ajaks valmis, kuna see kuu on nii lühike ka, aga minu võidukalt sportlikud lõpuponnistused kandsid vilja ja kuu viimaseks päevaks sain ka pildi arvutisse :)

Ja siin on päevakangelane ise vaipa uudistamas:

  

Tulnukad ründavad taas

Aasta algul võtsin julguse kokku ja panin ennast kirja Isetegija aastaprojekti, kus ma osalen esimest korda. Sel aastal on tegu natuke nagu üllatusprojektiga, sest iga kuu alguses antakse ette viis märksõna ja iga kuu peaks siis valmima üks töö, kus kajastuvad vähemalt kolm antud märksõnadest. Jaanuari märksõnad olid järgmised:
- jahmatavalt valge 
- jaburalt keeruline 
- jaapanipäraselt võõras 
- jooneline - triibuline 
- joonistatud mustrid

Peale veidikest mõtlemist otsustasin ma alustada oma leivanumbriga - kinnastega! Seekord siis nn "kurgimüüja kindad" talviseks autojuhtimiseks. 

Kinnaste mustris on veidike jahmatavalt valgeid joonelisi-triibulisi elemente ja jaapanipäraselt võõrad Space Invadersi tegelased, kes on muuseas välja mõeldud just nimelt Jaapanis 1978. aastal! Nad olid mul ka ühtede eelmisel aastal kootud kinnaste peal, sest nad on nii vahvad! :)

Mustrid joonistasin ka ise. Paberil on küll natuke teistsugune, kui päriselt välja tuli, sest alguses mõtlesin, et teen klapiga kindad, aga siis ma mõtlesin ümber. Ja nagu minuga ikka juhtub, siis ma käigu pealt tegin mustrit ennast ka veidi ümber. Aga idee oli hea.

Jaburalt keerulist ei olnud siin midagi.

What does the fox say?

Jõuludeks sai valmis armas rebasepoiss. Vähemalt see natuke meenutab rebast. Muster, mille järgi tegin, ütles vähemalt, et tegu on rebasega. Idee ja mustri sain Anu Raua ja Anu Kotli raamatust "Kiri kari", kus lisaks rebasele oli palju teisi vahvaid kiriloomi. Tahaks loota, et ka minu kari mõne looma võrra rikkamaks saab kunagi. Teatavasti on ideid hästi palju, aga aega vähe. Aga indlasti tahaks veel proovida ka mõnda teist looma kududa, kuna rebase tegemine oli päris vahva :)

Kudusin maavillaste lõngadega ja 2 mm varrastega. Rebasepoiss leiab kodu ilmselt minu enda kodus. Kässule tundus ta igatahes meeldivat :P

Uued kindad

Mul on uued käpikud! Maavillasest lõngast head ja soojad. Muster on...ka mingisugune. Kunagi kui Austrias käisime, siis ühel tuttaval olid sellise mustriga kindad ja ma mäletasin, et mulle hirmsasti meeldisid need. Nüüd tuhnisin vanades piltides ja oh õnne! leidsin pildi, kuhu need kindad olid peale jäänud. Ja sealt ma selle mustri maha lugesingi. Värvid on ainult teised.

Pildi peal jäid ka kuidagi imelikud, tuhmimad need värvid. Päris elus näeb ikka parem välja. Aga enam-vähem saab aimu.

Komplekti kuuluvad ka müts ja sall, aga need on praegu veel idee tasandil kuniks pakilisemad projektid on valmis saanud.

Salvrätitehnikas vaas

 Sügise saabudes on näpud taas tööle asunud. See salvrätitehnikas vaas valmis mul tegelikult juba tükk aega tagasi, aga siia kuidagi ei tahtnud jõuda (tänu ainulaadsele kombinatsioonile laiskusest, unustamisest ja kehvadest valgusoludest pildistamise jaoks).

 

Vaasi aluseks on tühi veinipudel, millelt on silt maha pestud. Sinna peale liimisin kolm kihti lillelist salvrätti, et pudeli roheline värv enam alt läbi ei kumaks. Tulemus sai selline nagu allpool näha. Ma olen päris rahul :)

 

 

Nobedad näpud asusid magistritööd kirjutama, seega läks käsitöö kevadpuhkusele. Suvel juba uue hooga! :)

Säärised

Kootud säärised, mustri leidsin siit. Kudusin lõngaga DROPS Fabel ja varrastega 2,5.

Aega võttis päris palju, hakkasin pihta vist jaanuaris ja vahelduva eduga olen siiamaani kudunud. Teisel säärisel on lõpust veel veidi puudu, sellepärast polegi see pildile jõudnud, aga küll ma ka selle kiirelt valmis teen. Märts pidi ju veel külm tulema :)

Let it snow

Kui enne jõule selgus, et meil kuuseehteid pole, panin näpud kohe tööle, et oleks ikka midagi kuuse külge riputada. Nii ma siis heegeldasin viis lumehelbekest. Pärast tärgeldasin ära ka, esimest korda elus. Väga põnev oli.